Ohekatku Superkross 2017, 1. etapp

Algaks siis juttu päev varemast, kui sai endal vigastatud kanda ja pool päeva mõeldud, kas ikka läheme sõitu. Valud ei olnud nii suured, et ületaksid need tunded, mis tekivad rajal või raja kõrval olles lapsele kaasa elades. Nii et otsus tehtud, tuleb minna. Aga kuna valu oli suhteliselt püsiv ja suur, ei soovinud õhtul minna asju kokkupanema kuna arvasin, et küll järgi annab.

Hommikuks polnud valu kuskile kadunud, aga kui otsus tehtud ,siis taganeda ei tohi. Ja nii me siis läksime Arminiga kahekesi garaazi poole. Õnneks autoga sõitmine suuremat valu ei põhjustanud. Asjad kokku pani suuresti Armin, mina käega lehvitades kus ja mis. Hakkama saime. Auto oli õnneks juba eelnevast nädalavahetusest treileril, kuid all ei olnud mitte lubatud Master rehvid vaid teise Eesti tootja Vallai omad. Sai siis otsustatud, et küll kohapeal aega on, et vahetada. Ja see oli õige otsus. Kohapeale jõudes kiiresti mandaat, siis tehniline komisjon, kus sai lubatud et kohe kohe õiged rehvid all. Ja see võidusõitjate seltskond on ikka väga lahe ja ühtehoidev seltskond. Nimelt kui Ainar Arula ja ta mehaanikud nägid mind kuidagi huvitavalt koperdamas seal ,pakkusid kohe oma abi, et vahetavad ise rehvid ära. Ja seda nad ka tegid. Igatahes suur tänu neile.

Kella 10ks oli kõik tehtud ja võis alata võistlejate koosolek. Sealt selgus, et me omas klassis ainukesed, aga ega meid see ei heidutanud. Tähtsam ju ongi sõidust saadav nauding mitte punktid tabelis või mannerg riiulil. Aga ega neid viimaseid on ka meenutuste talletamiseks tarvis. Sõitma pandi Arminit koos 2WDga ehk siis kuni 2 liitriste esiveoliste autodega. Ja tavaliselt on nenede ajad päeva kiiremate hulgas, kui mitte kõige kiiremad. Natuke ise kartsin, et mis poisist järgi jääb.

Algas siis nagu ikka treeningsõitudega, mis läheb ka kvalifikatsioonina arvesse. Kellel kõige parem aeg see stardib esimesena jne. Poiss valis viimase positsiooni ,millal rajale minna ja läinud ta oligi. Mina võtsin lahti racemonitori, kus näeb laivis aegasid mylaps.ee lehelt. Nagu ikka, kui oli esimese ringi sõitnud hakkasin altpoolt aegu vaatama ja ei polnud ta 9s, ei 8s, ei 7s. Mõtlesin ,et kas sai ikka transponder külge. No ikka sai. Samal ajal hakkas poiss tulema juba teiselt ringilt ja vaatasin kus see lehekülg plingib, kui ta üle joone läheb. Ja ei uskunud oma silmi. Oli vanade sõitjate seas teine. Järgmine ring kukkus küll vist kolmandaks, aga see oli üle vähemalt minu ootuste. Ja kolmandana ta ka lõpetas selle. See tähendas , et saab teisest reast esimesena kohta valida. Enne esimest poolfinaali saime siis arutada kuhu on mõistlik minna. Ja otsustasime, et stardime sisemiselt poolelt. Kuna kiirematel autodel saame sisekurvi niiöelda "lukku" panna. Ja see oli jällegi õige otsus. Pärast esimest kurvi oli Armin kolmas. Vaatasin, mis edasi toimuma hakkab. Ühekäe pöial pihus ja teises käes telefon vaatamaks ringi aegu. Ja need üllatasid taaskord. Kaks esimest Lupp ja Ojala olid kiiremad, aga Kupper ja Ots, kes Arminit taga ajasid, jällegi aeglasemad. Ja nii see poolfinaal lõppeski, kolmandana. See andis siis järgnevaks poolfinaaliks samuti kolmanda stardipositsiooni. Teine poolfinaal jätkus meie jaoks täpselt sama radapidi. Lõpetasime kolmandana. See andis ka finaaliks sama stardikoha.

Finaali ajaks oli juba raja olukord palju muutunud. Ei olnud enam niipalju jääd ja arvasin, et meie niipalju nõrgem auto ei suuda enam sama tempot hoida. Õigemini, ringiajad kindlasti paranevad, aga võimsamate autode vastu on raskem saada. Finaali start õnnestus samuti hästi , kuid teisel ringil möödus Arminist Kupper. Põhjuseks ei saagi niivõrd seda pidada, et oli niipalju nõrgem auto meil. Vaid enne finaali ei suutnud sulatada lahti klaasipesu paaki, mis oli külmunud ja nähtavus autos ei olnud teab , mis parim. Ja ka auto tõrkus. Lihtsalt suri vahepeal välja. Hiljem selgus, et võibolla olin bensiiniga valearvestuse teinud. See pole veel päris kindel, aga võimalus on. Igatahes koostööd ta kogu finaali ajal ei teinud, aga finaali me igatahes lõpetasime töötava mootoriga, üks ring vähem sõitnuna. Lõppkoht meid väga ei morjendanud kuna olime nagunii omas klassis ainukesed. Ja päevaga jäime väga rahule. Ainuke negatiivne asi asja juures on see, et järgmiseks etapiks tuleb jälle uued rehvid soetada, mida ei olnud ette plaaninud. Positiivne, et kiireima ringiaja põhjal oli Armin 10.s 26st võistlejast, saavutati omas klassis siis esikoht ja saadi mõni punkt aastatabelisse.

p.s. Järgmisel päeval kiirabi külastades selgus, et kannaluu on ikka puruks ja sain ka ilusa valge sussi mõneks ajaks jalga.

Kohtumiseni siis järgmisel etapil, mis peaks toimuma üldjuhendi järgi 19. veebruaril Tallinna Hipodroomil.